Brava on 9-aastane Ameerika Stafforshire Terjer, kelle omanikuks ma sain siis kui ta oli 5-aastane.

Üks asi, mis jäi mulle igaveseks meelde…Braval oli periood, kus tema allergiad olid nii tugevad, et ta raputas pidevalt pead, sügeles lõputult ja oli rahutu. Iga häda, mis tal kehas oli, paistis välja nii selgelt, et süda murdus seda pealt vaadates.

Aga oli üks koht —ainus koht kogu maailmas — kus ta ei sügelenud, ei raputanud pead, ei virisenud ega niutsunud.

See oli…minu kaisus.

Kui ta tuli mu juurde, pani oma pea vastu mu rinda ja puges niimoodi, nagu ainult tema oskas, siis ta rahunes. Täiesti. Ta hoidis hinge kinni, ta hoidis end tagasi, ta surus oma sügeluse ja ebamugavuse sõna otseses mõttes alla… ainult selleks, et olla minu lähedal.

Ta tahtis tunda armastust ja anda seda vastu isegi siis, kui tal oli valus. Ta varjas oma ebamugavust, et ma ei muretseks — täpselt nagu lapsed, kes püüavad vaprad olla. Ta oli valutav, aga vapper. Väga vapper.

Ja kõige hullem (või ilusam)…ma sain aru, et ta tegi seda minu pärast.

Sellised hetked õpetasid mulle, et lemmikloom ei ole lihtsalt loom.Ta on pere.Ta on hing, kes tunneb kõike — rõõmu, valu, lähedust, armastust — täpselt nii sügavalt kui meiegi.

Sellest mõistmisest kasvaski välja Õnnesaba idee: luua koht, kus ükski lemmik ei peaks oma valu või allergiat peitma ja ükski omanik ei peaks tundma end abituna või teadmatuses, nagu mina tundsin neid esimestel aastatel.